kolmapäev, 19. veebruar 2014

Kunstiajaloonurgake: koopamaalid

Hakkasin lugema raamatuid kunstiajaloost, et seda endale meelde tuletada ja end lähemalt kurssi viia. Kuna aga mu lugemismälu on üsna kehvake ja kirjutamismälu oluliselt parem, siis leidsin, et miks mitte teha blogisse väike kunstiajaloonurgake, kuhu postitada ülevaateid-kokkuvõtteid ja muid huvitavaid lugusid kunstiajaloost. Need postitused on eristatavad pealkirja järgi ja kõik saavad omale ka sama sildi külge, seega on ajaloojutud loodetavasti piisavalt eristatud mu maaliharrastuste juttudest. Esimene ülevaade, siit ta tuleb:

________________________________

KALJU- JA KOOPAMAALID

Ilmselt enamik kunstiajaloo raamatuid alustavad koopamaalidest jutustamisega, nii ka minu väike kunstiajaloonurgake. Põhjus loogiline: kalju- ja koopamaalingud ongi kõige varasemad säilinud märgid sellest, et kodukujundust hakkasid harrastama esimesed homo sapiens’id nooremas paleoliitikumis umbes 38 000 eKr. Enne sapiens’e möllasid ringi neandertaallased ja neil oli ilmselgelt veel täiesti ükskõik, milline nende koopaurg välja näeb. Kes teab, võib-olla hakkas naiste sebimine keeruliseks muutuma, naisneandertaale ei köitnud enam möirgav ürgmees, kes teda juukseidpidi koopasse veaks. Aga sapiens oli tark, tema maalis kodu ilusaks, näitas oma õrnemat poolt ja ilumeelt, samas ka demonstreerides, kui vägev kütt ta on (ju ta kujutas piltidel ikka ennast, mitte naabrimeest eluvõimsat mammutit nottimas), ja oligi kohe naine võlutud ning valmis sisse kolima. Ja nii need neandertaalid välja suridki (umbes aastaks 30 000 eKr). Meie õnn. Kuigi, peab tunnistama, et mõni isend liigub veel ka tänapäeval ringi. Ja need ’taalid, kes veel alles on, jäävad klubis enamasti tühjade kätega – vast oleks neilgi mõttekas oma crib mõne maaliga sisustada, ehk muutub siis seis vähe lootustandvamaks.

EDIT: Okei, mu teooria lendas praegu vastu taevast, sest väidetavalt on enamik koopamaalingute autoreid hoopis naised. Sellele järeldusele jõudsid arheoloogid käejälgi uurides – 75% käejälgedest kuulub naistele. Aga nad uurisid vaid Prantsusmaa ja Hispaania koopaid, seega mu teooria võib ju veel vett pidada Austraalia ja Aafrika puhul, eksju? Siinkohal võikski ära mainida, et kalju- ja koopamaale on leitud Euroopas, Austraaliast ja Aafrikast. Ameerika oli sel ajal veel täiesti vaimuvaene.

Ilmselt ei tehtud oma kriipsujukusid ja mammuteid ainult kodukujunduse eesmärgil, vaid ka rituaalsel. A la joonistan jumalatele, kuidas ma ühe vägeva piisoni ühe odakepikesega maha koksan ja siis jumalad saadavadki mulle jackpot’i. Aga kuidas nad värve üldse kokku oskasid segada? Pakun, et katseeksitusmeetodil. Nad kasutasid värvimuldasid (ooker), erinevaid mineraale (raud, mangaan) ja segasid neid loomavere ja –rasvaga, isegi ka uriiniga. Mõnus käkkimine. Aga peab tunnistama, et ilmselgelt tegid nad õigeid segusid, mis säiliksid hästi koopa- ja kaljulõuendil, muidu poleks meil täna eelajaloolisest kunstist halli aimugi. Ja millega nad värvi peale kandsid? Pintsleid pidid nad paraku veel päris kaua ootama, seega tuli jällegi leidlik olla: nad kasutasid sõrmi, loomanaha- ja karvatükke, pulgakesi, mille otsad enne läbi närisid ja lutsutasid, aga kõige huvitavam vast on torukene, läbi mille värv seinale puhuti. Ma mõtlen, et kindlasti sattus sedasi ju värvimöga ka suhu, mõni kindlasti neelas alla ka kogemata. Öäk.

Maalingutel kujutati näiteks inimesi, üllatus-üllatus. Mehi ja naisi eristati ühe kriipsukese abil. Lihtne ja loogiline. Muidugi joonistati ka igasugu loomi, näiteks piisonid, lõvid, hobused, hirved, härjad; „Jääaja“ kohaselt ka mammuteid kindlapeale, aga on ka linnukesi.
Lõvid Chauvet' koopas Prantsusmaal.

Väidetavalt on need lõvid väljasurnud liik, mille isasloomadel puudus lakk. Ma arvan, et tüüp (või tšikk, nagu välja tuleb) lihtsalt ei viitsinud enam edasi joonistada. Või äkki sai uriin otsa.

Maaling Austraalias.
Tulnukas?

Ka Austraalias.

Paistab, et Aussis oligi veits „erilisem“ stiil.

Maaling Lõuna-Aafrikas.
Wühüüü, naiss peps!


Kõige kuulsam on Lascaux’ koobas Prantsusmaal. Selle avastas alles 1940. aastal üks tark koer nimega Robot. Koeraga koos olid ka neli poissi, kes loodusesse niisama hullama läksid. Oo, lõbus lapsepõlv enne internetiajastut! Ühel hetkel olevat aga koer lihtsalt läbi maa vajunud ja nii need poisid selle üüratu koopa ligi 2000 maalinguga leidsidki. Poisid polnud rumalad, nad kahtlustasid kohe, et tegu pole teps mitte üleeile tehtud piltidega. Ärivaistu oli neil ka ja nii nad leppisid kokku, et igaüks võib kaasa tuua viis sõpra, kes peavad tasuma piletiraha. Limpsiraha olemas! Vaikselt hakkasid jutud levima ja poisid rääkisid oma leiust ka õpetajale. Õpetaja tšekkas asja üle ja ütles poistele, et keegi ei tohi maalinguid katsuda ja üles tuleks seada valve, et mõni tropp rüüstama ja maale rikkuma ei saaks minna. Üks poiss, Jacques Marsal võttis selle endale südameasjaks, pani telgi püsti ja kukkus valvama. Külastajaid käis tihedalt ja nii saigi Marsalist giid ja ta pidas ustavalt seda ametit kuni oma elupäevade lõpuni 1989. aastal. Milline elureis! (Siiralt.)

Üsna pea sai Lascaux’st ülemaailmne sensatsioon. Päevas sai seda ilmaimet vaatama mitte rohkem kui 1700 inimest. Ma arvan, et päris kitsas oli, kuigi koobastik on 235 meetrit pikk ja selles on kuus saali. Enamjaolt on kujutatud loomi, aga ka niisama geomeetrilisi kujundeid. Suurim koopamaaling maailmas üldse asub justnimelt Lascaux’s – 5,2 meetri pikkune ürgveisepull. Võimas! Delfi Forte artiklit lugedes üllatas mind eriliselt see, et mõne maalingu puhul on kasutatud ka perspektiivi. Üldiselt hakati seda oskust arendama ja harrastama alles renessaansiajal.

15 aastat pärast koobaste avastamist hakkasid teadlased märkama, et maalide seisukord hakkab kehvemaks muutuma. Põhjuseks turistihordide väljahingatav süsihappegaas. Naiss. 1968. aastal suleti koobas turistide jaoks, käia lubati vaid teadlastel ja pisikestel gruppidel (kujutan ette, mis papihunnikuid nad maksma pidid, et sinna saada). Peale seintele kogunenud kondensvee hakkasid maale hävitama ka erinevad seened. Mõne tassisid sisse ehitusmehed, kes ventikasüsteeme paigaldasid ja kellel oli ajaloolise väärtuse säilitamisest sügavalt pohh. Seentest vabanemiseks kasutati igasuguseid vahendeid ja nende kasutamise ohutuses pole muidugi ka keegi kindel. Näiteks mingisugune liim, millega seent eemaldati, tõstis pisut temperatuuri koopas, see omakorda jälle mõjub kehvasti maalingutele – jälle pekkis. Ühesõnaga – ilgem täppisteadus seal käib, aga olukord on üsna kriitiline. Prantslased on aeglase bürokraatiaga, aga koopamaalide päästmiseks on vaja kiireid otsuseid. UNESCO olevat nendega päris hädas. Tänaseks peaks erikomisjon moodustatud olema ja loodetavasti on olulised sammud päästeoperatsiooni poole juba tehtud.

Turistidele aga avati Lascaux uuesti! Kujutate ette!? Õnneks siiski mitte see õige koobas, vaid lähedusse rajati Lascaux II, milles kaks suurt saali ülitäpsete koopiatega. Kuidagi peab ju turistidelt raha kätte saama, eksole. Kasutati originaalilähedasi värve ja ka maalimisvõtteid ehk siis puristati värv läbi suu seinale ja hõõruti käega laiali. Huvitav, kas värvisegu oli samuti uriinist valmistatud?

Siit lehelt leiab väikese interaktiivse video koobastest. Päris hämmastav ja üsna kriipi. Ma ei tea, kas ma ise julgekski sinna minna. Mul on vist kerge klaustrofoobia. Kardan, et koobas kukkub sisse ja jään sinna lõksu. Head kaevurit minust ei saa.


Pange tähele, pildil on ilmselgelt mees. Ja see valge ala on arvatavasti hallitus :(.


See peaks olema see suurim 5,2-meetrine pull. Loom on umbes sama suur nagu terve mu elutoa sein. Võimas.

Et mitte liiga pikalt heietada, siis siinkohal lõpetan selle põgusa ülevaate eelajaloolisest kunstist. Aga pean tunnistama, et teema on väga paeluv. Eriti jäin mõtlema nende tulnuka-laadsete olendite kujutamisele Austraalias. Peaks seda teemat lähemalt uurima.


Kasutatud kirjandus:
1. Kunst. Kaljujoonistest kaasaegse kunstini. Toim. A. Graham-Dixon. Varrak: 2010.
2. Farman, John. Täielik (ja ülim) kunstiajalugu. Ilma igavate vahepaladeta. Sinisukk: 2002.
3. Delfi Forte. Hea küsimus: kas koopamaalinguid tegid peamiselt mehed või naised? 15.02.2014
4. Delfi Forte. 70 aastat Lascoux avastamisest: kas iidsed koopamaalingud jäävad püsima? 24.09.2010
5. Pildid võetud netist, ei ole minu omad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar