reede, 28. märts 2014

Kunstiajaloonurgake: Ühe maali lugu ja Andrei Jegorov

Tahaksin jagada üht väga südamlikku lugu ühe maali leidmisest ja selle restaureerimisest. Mulle väga meeldib just see, millise lugupidamisega on seda maali koheldud ja muidugi et lõpptulemus ikka peaaegu positiivne sai. Peaaegu selle pärast, et nagu ma aru saan, siis maal on endiselt müügis. Ostke ära! :)

Maali autorist Andrei Jegorovist veel nii palju, et tegemist oli kurdi kunstnikuga, kes sündis Rae vallas 1878. aastal. Lapsepõlves kutsuti teda väikeseks nirgiks, sest ta oli väga elavaloomuline ja koolis sai pidevalt pahandada roppude piltide joonistamise eest. Joonistamist ja maalikunsti õppis ta Peterburis, kuhu ta ka mõneks ajaks elama jäi. Venemaal tegi ta omale nime päris kiiresti, reisis ringi, osales näitustel (muu hulgas ka Londonis).

1921. aastal saabus ta koos oma perega (kurt naine ja kaks last) aga tagasi Tallinnasse. Saades innustust Venemaa kurtide liikumistest, otsustas ta ka kodumaal kurtide organisatsioonile õla alla panna. Ka eesti kunstieluga leidis ta kiirelt kontakti. Tema läbivateks teemadeks olid talvemaastik, linnavaated; pildid on enamjaolt võrdlemisi väikesed; kasutas guaši- ja temperatehnikat. Kuna ta kordas palju reesõit-lumisel-külateel motiivi, siis see lõpuks tüütas inimesed ära. Rohkem tähelepanu äratasid aga portreed ja külaelupildid, nt Saaremaast ja Ruhnu saarest. Ka Eestis osales ta aktiivselt näitustel ja ta saanud ka auhindu oma tööde eest.

Teise maailmasõja ajal põgenes Jegorov Venemaale tagalasse. Kui ma õigesti aru sain, siis hiljem tuli ta ikka Eestisse tagasi ka. Jegorov suri 1954. aastal ja ta on maetud Metsakalmistule. Andrei Jegorovit on nimetatud „eesti maalikunstnike seas kõige venelikumaks ja vene kunstnike seas kõige eestilikumaks“.

Eelmisel aastal oli Tallinna Vene Muuseumis tema tööde näitus. Välja pandi lausa 40 tööd, mis tulid erinevatest kunstifondidest.

Ühest allikast lugesin, et Jegorov oli heades suhetes Amandus Adamsoniga (nii lahe nimi tal ikka), kuid nad ei saanud muud moodi suhelda kui kaustikusse kirjutamise teel. Väike lõik Hans Laari raamatust "Pirnipuu, pronks ja marmor":

Ühel päeval oli Gertrud (Adamsoni abikaasa) väga üllatunud, kui maalikunstnik Jegorov talle naeratades paberilehe ulatas. Vihikust väljatõmmatud lehel seisis: ,,Kas hr. Adamson kodus?“ Nüüd tundis Gertrud Jegorovi ära. Ta oli teda varemgi kohtunud, kuid paberi ja pliiatsi abil vestelnud polnud. ,,Kodus. Astuge aga sisse, härra Jegorov,“ kirjutas Gertrud püstijalu. Ta teadis, et Jegorov on kurt ja temaga teisiti vestelda ei saagi.

,,Haa, Jegorov!“ hüüatas Adamson teda nähes ning tõmbas kättpidi ateljeesse. Andrei Jegorov oli üks neid kunstnikke, kes oli säilitanud oma Peterburis omandatud realistliku laadi. Sestap oli ta ka Adamsoni meele järgi. Jegorov avas kaustiku, kirjutas: ,,Ega ma sega?“ ,,Muidugi mitte! Tundke end nagu kodus,“ sai ta vastuseks Adamsoni hoogsa käekirjaga. Edasine vestlus peetigi kaustiku vahendusel. Koos pliiatsiga käis kaustik käest kätte ning pausid tekkisid vaid siis, kui pliiatsit oli tarvis teritada. Jegorov jäi Adamsonite juurde mitmeks päevaks. Adamson andis tema käsutusse oma väikese maaliateljee. Seal oli tõepoolest mõnus puhata ja maalida.

Mõned näited ka ikka Jegorovi töödest:




Neid reesõidu pilte tuleb netist ikka tõesti päris palju välja.

See on motiivilt suht sarnane selle pööningult leitud maaliga.




Kasutatud kirjandus:

4 kommentaari:

  1. Aitäh kiituse eest! :) Maal on alles jah. Kõike kaunist!

    VastaKustuta
  2. regivärss, aga reesõit - igaks juhuks kirjutan.

    VastaKustuta
  3. Vat, kui piinlik lugu eesti fillilt... Aitäh, anonüümne! Parandatud :)

    VastaKustuta