esmaspäev, 21. aprill 2014

Nostalgitsen veits

Käisime pühade ajal kodus Saaremaal ja leidsin pööningult üles lasteaias ja algklassides tehtud joonistused. Mõnda pilti ma täiesti mäletan. Mäletan lausa seda vaeva või ka viitsimatust, millega pilt tehtud sai.


Näiteks neid põrsaid mäletan väga hästi. Kuidas ma nägin vaeva selle suure notsuga! Liiga palju vist, sest väikestele notsudele ma eriti palju tähelepanu ei viitsinud enam pöörata. Vaadake näiteks neid õnnetuid:

  
Rohkem nagu saatanasigitised kui põrsad.

Esimeses klassis käisime Pidula kalakasvanduses ekskursioonil. Paistab, et kõige rohkem avaldas mulle muljet kalamari. Aga joonistamisviitsimist ei olnud üldse.




Siin oli muidugi ainult kleepimise vaev, ülejäänu olid kasvajatad juba ette valmis lõikanud. Viimaseks pandi pilt kommikarpi ja raputati seal sees valgeid kuule ringi, nii sai tuisune talveilm. Mäletan, et tol päeval oli asenduskasvataja Anne. Veider, milliseid detaile aju peab tähtsaks meeles pidada.

Mäletan, et olin hullult rahul selle kaameliga. Enda meelest tuli ikka hirmus hästi välja.

Vormel-siil.


Plastiliiniga tehtud. Raske töö oli.

Veerpalu vist.



 Viimasel kahel on minu meelest eriti õnnestunud värvid. Pane või seinale.

Saaremaal kiikusin ka lapsepõlve kiiguga. Uskumatu, et see sama kiik veel täiesti alles on! Köis oli lausa puu sisse kasvanud juba.. 
Täielik nostalgiahetk.

Mu nostalgiajutu point on tegelikult see, et hoidke ikka alles enda või oma laste lapsepõlve joonistusi. Nendes on midagi erilist! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar