pühapäev, 26. oktoober 2014

Kunstiajaloonurgake: Hiina tušimaalid

Esimest korda kasutati tušši Hiinas ja Egiptuses u 2500 eKr. Tušši saadi lambitahmast, veest ja pressitud liimitükkidest ning see sobib nii joonistamiseks kui kirjutamiseks ning hiina kunstnikud ongi need kokku ühendanud - kaunid pildid ning kalligraafilised hieroglüüfid.

Hiina kunst hakkas õitsema Tangi dünastia ajal (618-907). Templite, pagoodide, hauakambrite kaunistamisteks tehti seina- ja siidimaale, keraamikat, akvarelle ja muidugi ka tušimaale. Väga armastati maastikumaale. Maastikuteemalisi tušimaale nimetatakse shan shui'ks, mis tähendab 'mägi-vesi'. Sageli oligi kujutatud mäestikke (mägesid peeti pühadeks kohtadeks), jõgesid, koski jne. Sageli olid need monokromaatilised, aga vahel oli lisatud ka natuke värvi. Neid ei tehtud muidugi mitte ainult Tangi dünastia ajal, vaid ka hiljem: Songi (960-1279), Yuani (1279-1368), Mingi dünastia ajal jne. Kõige varasemad on aga pärit 5. sajandist, mil valitses Liu Songi dünastia. Üks üpris tuntud tušimaal on Guo Xi "Varakevad" aastast 1072:

Pilt võetud siit.
Ma Yuan (1160-1225). "Kõndides kevadisel teel". Pilt võetud siit.

Ni Zan (1301-1374). "Rahulikud ojad ja talvised männid". Pilt võetud siit.


Shan shui'ks ei saa aga nimetada kõiki mäe-jõe teemalisi maale, vaid neil on omad kindlald reeglid ja tunnused. Näiteks peab maalil olema kolm elementi: 1) teed, mis ei tohi kunagi sirged olla, vaid looklevad. Tee võib tinglikult olla ka jõgi; 2) lävepakk - tee peab alati viima mingi sihtpunktini, milleks võib olla nt mägi; 3) süda - maali fookuspunkt, kuhu kõik elemendid peaksid juhatama. Süda kannab ka maali tähendust või mõtet. Maalil on kindel kompositsioon, vorm ja tasakaal.

Värvide valiku puhul kasutatakse elemenditeooria põhimõtteid (puu - roheline; vesi - sinine või must; metall - valge või kuldne; tuli - punane; maa - pruun või kollane). Koos tohib kasutada vaid neid elemente, mis üksteisele positiivselt mõjuvad, nt vesi kasvatab puid, seega sobib koos kasutada sinist ja rohelist. Kui aga elemendid üksteisele hävitavalt mõjuvad, nt tuli sulatab metalli, siis punast ja valget ei tohiks koos kasutada. Selles näites on autor Wang Hui kasutanud rohelisi toone ja musta värvi - vesi toidab puid. Samas on roheliste kõrval minu meelest ka pruunid-kollakad toonid, kuid neid justkui ei tohiks kokku panna, sest puujuured hävitavad maad. Võib-olla on ajaga lihtsalt pleekinud.

1679. Pilt võetud siit.
Shen Zhou (1427-1509). Rohelise ja sinisega shen shui. Pilt võetud siit.

Päris põnev värviteooria tegelikult. Peaks seda proovima kunagi mõne maali puhul kasutada. Aga need tušimaalid on nii kaunid minu meelest. Sellised voolavad, pehmed, väga täpsete ja peente pintslitõmmetega (või hoopis sule?) - lummavad. Hieroglüüfid annavad ka nii palju juurde neile. Märgid ise on juba väga kunstilise iseloomuga.

Shan shui'st on tänapäeval tehtud ka huvitavaid edasiarendusi. Näiteks videograafika kunstnik Will Jan on teinud graafilise kolmemõõtmelise linna, mis on inspireeritud shan shui'st. Videot sellest saab näha kunstniku kodulehelt. Väga-väga kift minu meelest. Ja meeleolult meenutab ju tõesti nii iidset tušimaali kui ka tänapäeva kandilist, samas voogavat linnapilti.

Üks loodusfotograaf Debesh Sharma on shan shui püüdnud ka fotosse, kui ta ronis Mount Everestil. See lugu, mis ta selle foto juurde kirjutas, on väga liigutav, kuidas shan shui teda n-ö tabas. Ja foto ise - vau, lihtsalt vau!

Pilt võetud siit. Sealt samast saab fotost ka pikemalt lugeda.

Aga need tušimaalid on ikkagi fantastilised. Mulle nii tohutult meeldivad. Eriti just need monokroomsed, värvilistes kuidagi kaob see võlu minu jaoks ära. Lihtsalt must tušš, paber/siid ja filigraansed pintslitõmbed. Ning muidugi ka hieroglüüfid. Lihtsuses peitub võlu!


Kasutatud kirjandus:
1. Kunst. Kaljujoonistest kaasaegse kunstini. Toim. A. Graham-Dixon. Varrak: 2010.
2. Wikipedia artikkel Tangi dünastia kunstist
3. Wikipedia artikkel shan shui'st
4. Piltide allikad viidatud piltide all.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar