laupäev, 14. märts 2015

Põnev seinamaalinguprojekt Altmõisas

Me käisime kursusega paaripäevasel tripil Läänemaale, täpsemalt Tuuru külla Altmõisa külalistemajja ja tegime seal ära ühe aine (interjööri dekoreerimise võtted) praktilise osa. Ma pean ütlema, et hullult põnev oli ja ma ei saa kohe mitte sellest blogimata jätta.

Meile anti neli tuba, kus seinad vajasid mõningast täiendust. Ühe toa kallal tegutsesid kaks õpilast. Kohe esimesel ringil ruume ülevaadates kõnetas mind üks neist ja mõte hakkas juba vaikselt jooksma ning krabasin ruttu endale ära sellise toa:


Eelmise vastassein.

Tühjale seinale oli siis vaja midagi välja mõelda. Anne-Maiga kahekesi hakkasime mõtlema ja kavandama ja juba esimesel õhtul said seinale jooned märgitud, ääred teibitud ja esimene kiht peale tehtud. Kusjuures see pikkade sirgete joonte seinale panemine oli juba päris põnev, ma polnud enne sellist meetodit näinud. Nimelt tegime seda värvinööriga. Meil oli selline home-made variant, aga muidu on vist n-ö päris asi ka olemas. Igatahes, tavaline puuvillane peenike nöör (no selline heegelniit nagu) oli keritud papitüki külge, sedasi laialt. Siis tupsutad pintsliga pigmenti täis (pulbrilisel kujul pigmenti), siis märgid seinale kaks punkti, mille vahele joont on vaja, pingutad teise inimese abiga nööri täpselt punktist punktini, pingutad küllalt tugevasti ja siis tõmbad nööri kergelt ja lased laksuga lahti - pigmendijoon jääb seinal ilusti näha. Me Anne-Maiga olime üpris pöördes sellest meetodist - päris lahe oli. Kahju, et ma sellest pilti teinud.

Esialgne kavand, mis päris sellisena käiku ei läinud muidugi.
Peenpahtel n-ö lohakas stiilis pealekantuna.

Esimeseks kihiks sai peenpahtel, sedasi risti-rästi, mitte üliperfektselt ja siledalt, vaid mõned kohad paksemad, teised õhemad. Selle peale läks kaks-kolm kihti hästi vesist akrüülvärvi, oranžidele postidele sai viimase kihina lasuur+kerge värv. Lasuur on selline läbipaistev natuke kissellitaoline viimistlusvahend, mis jätab alumised kihid läbi kumama.

Esimene õrn värvikiht on peal...
... ning mina joonistan kriidiga pihlakaid, et vaadata, kuidas kompositsioon mõjub.

Seejärel pidime hakkama pihlakaid tegema, aga selgus, et tavalist kollast värvi pole üldse kaasas, mis tähendas, et me ei saanud nii oranži värvi, nagu me algul mõtlesime. Natuke oli mott maas, üritasime värvivalikutest parimad variandid kokku segada, sest tööd ei saanud ju pooleli jätta. Kuna oli juba üsna õhtu, siis poodi ka enam minna ei saanud. No mis siis ikka, segasime värvid kokku ja hakkasime pihta. Algul oli mul küll täielik hirm kohe otse seinale maalima hakata, oli see ju mu esimene seinamaaling üldse. Kui valesti läheb, siis seinavärviga ju üle teha ei saa (vähemalt kohe mitte). Õnneks aga sain hirmust kiirelt üle ja olin värvidega ka küllaltki rahul. Pealegi olime me selleks hetkeks juba viimased, teised olid oma toad juba valmis saanud.

Väike oksake
ja suur oksake (poolik).

Lõpptulemus sai ikka täitsa tore, minu meelest. Külalistemaja perenaine oli vähemalt väga rahul. Enne oli selle toa nimi samblaroheline tuba, aga nüüd see vist muudetakse ära pihlakate või sügise toaks. Muide, seal on niivõrd kaunid need toad! Igaüks on ise nägu, absoluutselt võrratud lahendused ja maalingud!



Mul on nii hea meel, et ma ikka minna sain (algul oli mu minek küsimärgi all). Väga-väga äge ja põnev oli. Ikkagi oma tehtud ju :).

Täiesti valmis tuba ja autorid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar