reede, 23. oktoober 2015

Nii ammu-ammu..

Ma olen nii ammu-ammu juba tahtnud blogida, aga ikka läheb nii nagu alati. Kui poiss magab ja on natuke vaba aega, siis ikka see kaob nipet-näpet kodustele toimetustele või ma passin selle aja lihtsalt netis maha ja pärast mõtlen, et mida kasulikku ma selle väärtusliku tunni-paari jooksul siis tegin. Muffigi. Ausalt, vahel mõtlen, et peaks selle arvuti keldrisse viima, sest siis ma ei viitsiks seda üles tagasi tuua.

Tegelikult teine ja palju olulisem põhjus, miks ma kirjutanud pole, on see, et see on ju kunstiblogi ja ma pole pintslit üldse kätte võtnud. Paar korda olen pliiatsi haaranud, aga need nii mõttetud kritseldised, et siia neid riputada. No Instagrammi panin midagi, jah... Mu käsi on sügelenud pintsli ja värvide järele juba pikka aega, aga kuidagi ei jõua maalimiseni. Selleks peab aega olema. Ma ei saa nii, et noh nüüd laps magab mingi tund aega, siis teen. Ei. Aega peab olema. Ma loodan, et ma lähiajal saan ehk harrastuskunstnike stuudiosse maalima, aga eks näis. 

Üldse on asi nii käest ära, et isegi mu normaalsed maalid, mida võiks seinale panna, on kapi peal hunnikus juba pikemat aega. Siis lisandusid sinna veel fotod ka, aga need õnneks saime seina. Maalid aga jäid jälle panemata, nagu see võtaks hullu kaua aja.




Need fotokapad magamistoas on niiiii armsad! Värvilised fotod said elutuppa ja on samuti silmale ilusad vaadata. Nende eest tuleb muidugi tänada ja tunnustada fotograafe: kõhupildid tegi Kristel Vask ja beebipildid Krista Kattel.

Kui kunagi maalid seina saan, siis tuleb järg. Lõpetuseks aga pildike sügiskompositsioonist, täitsa ise tegin ja korjasin :D.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar