esmaspäev, 24. juuli 2017

Kas halb kunst on olemas?

Veeresin täna hommikul Facebookis nagu ikka ja nägin ühe inimese kaht postitust Eesti suurimas ostu-müügi grupis. Ta müüs oma joonistatud ja värvipaberitest meisterdatud pilte, väites, et need on sellised tunnetuslikud asjad, mida vaadates hakkab elus kergem jms. Ma olen kahtlemata nõus, et nende tegemine sellele inimesele endale on teraapilise jõuga, aga teistele inimestele tekitas see rohkem küsimärke: kas see on mingi nali? 

Millest ma nüüd kirjutada tahan ja mida olen ammu mõelnud, on see, et olemas on ka halb kunst. Mulle aga tundub, et "normaalses" ühiskonnas sellist asja justkui ei tohiks olla või sellest ei tohi rääkida. Ma usun ka, et sageli inimesed ei tule selle pealegi, et võiks olemas olla ka halb kunst. Kui keegi julgeb öelda oma arvamust mingi loometöö kohta, siis vastatakse, et "ah, sa ei saa aru, see on kunst!". Ja muidugi see klassikaline lause, et "kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha". Ehk siis vaataja on loll. See viimane lause muidugi juba tüürib sinnapoole, mida minagi silmas pean, sest ärgem jätkem tähelepanuta ka esimest poolt: "kunst ei ole kunsti teha".

Tartus loomemajanduskeskuses toimub päris sageli noore kunsti oksjonid. Oksjonile valitud tööd pannakse aegsasti ka netti üles ja huvi pärast ma neid ikka vaatan. Mõned kursaõedki on oma tööd sinna saanud. Noor kunstnik valib ka oma alghinna ise, enamjaolt on see mõistlik, aga vahel vaatan ja kukun pikali. Mitte ainult alghinna pärast, vaid ka selle pärast kui palju (loe: vähe) tööd selle raha eest tehtud on. Üks põhiline kriteerium, mille järgi mina kunsti hindan, on see, kas ma näen, et inimene on sellega vaeva näinud. Teos ei pruugi olla minu maitse, aga kui ma näen, et inimene on tööd teinud, siis ma suudan ka seda hinnata. Kolm tissidega kriipsujukut ja küsida selle eest tuhat eurot - appi. Või siis näiteks see teos, mille pärast olen kunagi siin blogis juba appi karjunud.

Ainult vaeva nägemise eest ei plaksutata ka muidugi iga kord, sest see pole ainus kriteerium. Pean siin silmas just seda esimeses lõigus mainitut, sest tema oli oma töödesse aega pühendanud küll. Väga olulised on ka kompositsioon, värvide kasutus ja kokkusobivus ning veel üks väga oluline, mille peale sageli ei tulda - korrektsus. Kui õhukesele värvilisele paberile PVA-liimiga lillelehti kleepida, siis see paratamatult jääb laperdama. Kui oma teraapiline kunstiteos tehakse ruudulisele A4 paberile, siis ei ole mõtet loota, et keegi seda ühe euro eestki osta tahab. Liimiplekid, kääridega lõigatud augud, kõverad ääred - suur EI!

Igaks juhuks pean ütlema, et ma ei väida end mingisuguseks suureks kunstnikuks olevat, et siin julgen oma närust arvamust avaldada. Kindlasti mitte. Kunsti üle arutamiseks ei pea ju üleüldse ise kunstnik olema, see teema on kõigi jaoks avatud. Küll aga soovin ma, et julgetaks rohkem rääkida sellest, et halb kunst on ka olemas. Ja see on täiesti okei - nii sellest rääkimine kui ka see, et see olemas on.

Et postitus ilma pildita ei jääks, siis lõpetuseks üks Hiiumaa põrnikas. Värvid on, kompa on, vaeva nägin ka, sest kükitamine oli raske :D.

2 kommentaari:

  1. Ma arvan, et Kunst on ikka hea siis, kui ta paistab välja harmooniline ja esteetiline ning kannab/annab head mõtet ja positiivsust. Vastasel juhul tuleb, pehmelt öeldes, lugeda - halvaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üldiselt olen nõus ka selle kriteeriumiga, aga samas see ei pruugi alati nii olla. Nt Francis Baconi paavsti-sari. Üsna ärritav ja ebameeldiv vaadata, aga ma ei saa öelda, et see on halb kunst.

      Muidugi, määratleda midagi heaks või halvaks kunstiks on tugevalt subjektiivne ja see ongi tore. Igaühel on omad kriteeriumid, mille alusel kunsti hinnata. Mis ühele meeldib, see teisele mitte. Täpselt nagu raamatud, filmid jne, mis on ju samuti kunst selle laiemas mõttes.

      Oma kirjutisega soovin ma esile tõsta, et halb kunst (kitsamas mõttes) on ka olemas.

      Kustuta